02.04.2025
Tartu on aastaid arendanud liikuma kutsuvat linnaruumi, praeguseks on loodud mitmekesised liikumisvõimalused ja inspireeriv keskkond õues viibimiseks. Tartu abilinnapea Mihkel Lees räägib, kuidas planeerida avalikku ruumi nii, et see toetaks linnaelanike liikumisharjumuste tekkimist ja aitaks neil olla tervemad ning õnnelikumad.
Kuidas on võimalik avalikku ruumi planeerides mõjutada inimeste liikumisharjumusi?
Avalik ruum on demokraatlik ala, mis on kõigile kättesaadav, olenemata sellest, kui palju raha inimesel on, kas ta saab või ei saa spordiklubisse minna. Lähtume sellest, et Tartu linna avalik ruum võimaldaks meeldivaid liikumisvõimalusi kõigile soost, vanusest ja võimalikest erivajadustest olenemata.
Püüdleme ka selle poole, et avalik ruum soodustaks liikumisrõõmu, sest just see on kõige tähtsam märksõna. Ei laste ega veel vähem täiskasvanutega tööta näpuga viibutamine ja liikuma sundimine. Liikumisest saadav rõõm motiveerib kõige paremini. Selleks et inimestel tekiks rõõm, peab arvestama, nende väga erinevaid liikumissoove ja -huvisid. Seepärast peab avalik linnaruum pakkuma võimalikult mitmekesiseid liikumisvõimalusi.
Näiteks oleme Tartus katsunud teha nii, et meie arvukad välijõusaalid või laste spordi- ja mänguväljakud oleksid mõnevõrra erinevad, arendaksid kehalist kirjaoskust erinevalt. Mõnes koolihoovis on pumptrack, mujal on rohkem pööratud tähelepanu näiteks ronimisvõimalustele.
Millest algas teekond liikuma kutsuva linnaruumi loomise poole?
Alustasime koostöös Tartu ülikooli liikumislaboriga seitse-kaheksa aastat tagasi liikuma kutsuvatest koolidest ja liikuma kutsuvatest koolihoovidest. Tartlased näitasid aastaid ja aastaid kaasava eelarve hääletustega, et liikuma kutsuvad koolihoovid on vajalikud. Meil kehtib ka see põhimõte, et kõik avaliku raha eest ehitatud koolihoovid on kõigile avatud ja neid saavad kasutada kõik linnaelanikud.
Teine suurem tõuge on olnud kahtlemata rattaringluse käivitamine 2019. aastal. Ehitasime üles ülelinnalise rattaringluse võrgu, mis on linna ühistranspordi osa. Mõte on selles, et võtad ühest kohast ratta, liigud sellega sihtkohta ja seal paned ratta tagastamispunkti. Linnarattaid on umbes 750, nendest 500 on elektrilised. Teeme koostööd ka lähivaldadega, kus on juba samuti olemas ratta võtmise ja tagastamise punktid. Rattaringlus on muutunud väga populaarseks, meil on nende ratastega tehtud aastatega üle 3 000 000 sõidu ja läbitud üle 8 000 000 kilomeetri.
Kolmas suur tõuge oli kergliiklusteede arendamine, milleta ei oleks saanud rattaringlust käivitada. Oleme palju panustanud, et jalakäijate ja jalgratturite liiklemist mugavamaks muuta. Ehitatud on uusi kergliiklusteid. Oleme katsunud ka olemasolevaid teid mugandada nii, et need sobiksid erinevatele liikujate rühmadele. Ideaalne oleks lahutada liikujarühmad nii, et auto, jalakäija ja kergliiklusvahendiga sõitja teekonnad oleksid selgelt eristatud, et vältida võimalikke konflikte. Uuemad teed oleme katsunud lahendada just sellest lähtuvalt. Ent meil on ka vanu kitsamaid tänavaid, nii et tuleb nuputada, kuidas sinna erinevad liikujad mõistlikult ära mahutada.
Kuidas olete arvestanud linnaelanike ootuste ja vajadustega?
Mida aeg edasi, seda rohkem oleme proovinud keskenduda sellele, et linnas oleks mugav liikuda kõigil, sh väärikas eas ja erivajadustega inimestel. Elu areneb ja meie arusaam inimeste vajadustest areneb samuti. Praegu oskame juba mõelda paljudele asjadele, mille peale alguses ei tulnud. Näiteks kui on välijõusaal, kuhu põhimõtteliselt võiks tulla harjutama ka ratastoolis inimene, kas siis seal on üldse olemas selline tee, mis on ratastooliga läbitav.
Välitreeninguid oleme hakanud korraldama linna välijõusaalides, sest anname endale aru, et kõik ei ole sportlased, isegi mitte heal tasemel harrastajad. Meil on vaja näidata inimestele, kes võib-olla ei ole kunagi elus sporti teinud või on teinud väga vähe, mida nende vahvate aparaatidega saab välitingimustes teha.
Juunis avame Tähtvere pargis Eesti ühe vingema välijõusaali ja välispordiala, kus saavad trenni teha nii erivajadustega inimesed, lapsed, noored kui ka sportlased nii, et ei peakski jõusaali minema.
Erinevate vajadustega arvestamine on läinud aastast aastasse paremaks, aga tööd on vaja veel teha ja teadvustame seda aina paremini. Siin on tähtis just kogukonnaga läbi rääkida ja nende vajadusi arvestada.
Kas liikuma kutsuv Tartu on juba valmis?
Tartu on suurte sammudega liikunud sinnapoole, et saaksime ennast nimetada liikuma kutsuvaks linnaks. Kindlasti ei ole me veel täiuslikud. Meil on vaja veel arendada jalgrattateede põhivõrgustikku. Töötame selle kallal, et jalgratturid saaksid kõiki peamisi liikumisteid mugavalt kasutada, kutsudes inimesi nii võimalikult palju jalgrataste selga. Lisaks on vaja üle vaadata sellised kohad linnaruumis, kus ühendused ühe või teise kergliiklustee vahel ei ole head.
Koolihoovide kohta kehtib meil avatuse põhimõte. Tahaks jõuda ka selleni, et vähemasti mõne lasteaia hoovi saaks hoida lahti nädalavahetusel või tööpäeval pärast seda, kui lasteaia tegevus lõppeb. Meil on vahvad lasteaiahoovid väga vingete võimalustega, mida pool päeva ja nädalavahetustel üldse ei kasutata.
Mis võiks olla liikuma kutsuva linna retsept Tartu kogemuse põhjal?
Esiteks peab olema loodud eriilmeline, kõigi sihtrühmade vajadusi arvestav linnaruum. Teiseks on vaja rakendada liikuma kutsuva kooli põhimõtteid. Kolmandaks peab tegema tõsist tööd selle nimel, et inimestel oleks mugav liikuda jalgsi või kergliiklusvahendiga punktist A punkti B, et nad ei oleks sunnitud eelistama autot. Neljandaks tuleb pakkuda kõigile liikumisrõõmu tekitavaid mitmekesiseid liikumisvõimalusi.
Foto autor: Virgo Haan
Intervjuu viis läbi Maia Burlaka, SA Liikumisharrastuse kompetentsikeskus kommunikatsioonijuht
Intervjuu ilmus ajakirja Liikumine ja Sport 2023. a mai numbris.
