02.04.2025
Võrumaa Spordiliidu juht Merike Õun jagab intervjuus mõtteid Võrumaa headest praktikatest inimeste inspireerimisel liikumiseks.
Merike, kuidas te Võrumaa Spordiliidus erinevate sihtrühmade liikumisaktiivsust suurendate? Kas teil on tegevus üles ehitatud erinevaid sihtgruppe silmas pidades?
Ikka lähtume sihtrühmadest, kuigi meil on enamuses kõik tegevused elukaare üleselt, siis mõneti peab ikka ka sihtgruppe kitsendama. Meie suund on see, et me pakume tegevusi hetkest, kui laps võtab jalad alla kuni hetkeni, kuni inimene veel liikuda jaksab. Märgin, et ka inimese liikumispuue ei ole takistuseks, sest me oleme alati avatud kaasama ka puuetega inimesi ning siiani neile ka võimalusi välja pakkunud. Ka on kaasatud noored enamasti koolide kaudu. Eesmärk on igaühele midagi pakkuda ja et võimalikult palju inimesi oleksid aktiivsed ja liiguksid väljas. Peab tunnistama, et valgus ja päike on need, mis toovad inimesed õue liikuma, praegune kevad on tõstnud liigutajate arvu väljas küll.
Kuidas te kaasate mitteliikujaid? Kas te lähenete neile teaduspõhiselt ehk püüate välja selgitada, miks nad ei liigu ja kuidas neid toast välja saada?
Kuidas panna liikuma need inimesed, kes ei liigu, on miljoni dollari küsimus! Kui mul oleks vastus, siis oleks mul juba need inimesed kaasatud. Mitmesugused uuringud on välja toonud erinevaid põhjuseid, miks inimesed ei liigu ja ma arvan ning ka uuringute läbiviijad arvavad, et mitteliikumise põhjuste taga on tegelikult laiskus ja mugavus. Nõustun hiljuti kuuldud teadlase vastusega: “Aga ma ei tea, kuidas laiskust ravida!”. Ka häirib mind ülekaaluliste tümitamine. Mul on väga palju tuua näiteid ülekaalulistest, kes on väga aktiivsed. Ja me ei saa seega võtta hoiakut, et kõik ülekaalulised on oma ülekaalus süüdi ja me survestame neid pidevalt madala füüsilise aktiivsuse jutuga. Samas on väga palju neid, kes on normaalkaalus, kuid kes samuti ei liigu piisavalt ja keda keegi ei survesta. Ehk et me ei keskendu kogu elanikkonnale, vaid äärmustele. Ma millegipärast olen veendunud, et nii mõnigi ülekaaluline võib olla tervem kui normaalkaalus inimene. Nn tavalise inimese kõnetamist ei toimu, ta ei saa praegu sellest sõnumist aru, et teda ka oodatakse liikuma või teda võibki just ehk liikumine terveks teha ja ehk mõne tabletikuuri üldse lõpetada. Eesmärgipüstitus ei saa olla ainult ja ilmtingimata kaalust alla võtmine, vaid terve olemine. Inimene peab endale esitama küsimusi: “Miks ma seda kõike teen? Kas selleks, et kaalu langetada või selleks, et ma ennast hästi tunneksin ka sellisena, nagu ma parasjagu olen.” Võib-olla on ka heaks näiteks see, et lapsevanem ei märka oma ülekaalulist last. Ka söömine peab olema kontrollitud ning tasakaalustatud, mitte lähtuma vaid lapse soovidest ja sellest, et elama peab söömisele!
Kuidas te näete laste kaasamist aktiivsetesse tegevustesse lapsevanemate poolt?
Siit tulebki järgmine suurem teema. See, mis toimub meie lastega, ei ole laste, vaid on nende lähikondsete, vanemate, tekitatud harjumused. Suurim küsimus on seega, kuidas jõuda vanemateni, kes peaksid süstima oma lapsele harjumuse liikuda? Tegelikult on see ju siia ilma sündinud lapse arendamine igapäevaselt, andes talle võimalikult palju aega liikumist harjutada, hiljem juba kaasates teda tema oskuste piires sportlikesse tegevustesse. Näiteks meie poolt korraldatavatel üritustel on enamuses võimalik lastel tegevusi proovida, kaasa teha või laps ka korraks hoidu jätta. Lapsed on meie homsed täiskasvanud!
Kas te tuginete oma töös ka teaduslikule infole?
Nii ja naa. Muidugi loen teaduslikke tõlgendusi ning tihti olen saanud neist kinnitust, et ajan õiget asja õiges suunas ning et teadlaste teooria on kinnitanud minu praktikasse viidud mõtteid. See on teinud mind ka valdkonnas laiemas mõttes enesekindlamaks oma mõtete väljendamisel. Olen jõudnud aga arusaamisele, et väga palju on ikkagi kinni inimeste peades ja väga raske on muuta inimeste mõttemaailma – eeskätt pidades just lapsi ja noori silmas. Meie laste hea käekäik algab lapsevanemate teadlikkusest aga kuidas jõuda nende vanemateni, kes justkui vastu töötavad, kuigi arvavad, et nad oma lastele parimat soovivad?
Kui saame täiskasvanute mõtteid muuta, siis jõuab see lõpuks ka laste ja noorteni.
Mis on viimaste aastate suuremad või olulisemad saavutused, mis te olete ära teinud?
Peamine on ikkagi see, et ma olen maakonnas saavutamas valdkondade ülest koostööd, mis tähendab seda, et ma osalen koosolekutel, olen arutelude juures, saan sinna sisse vaadata, rääkida kaasa, suunata kogu tegevust turunduse-ristturunduse olulisuse poole ja pakkuda lahendusi, mis meid tänapäevases kaasaegses maailmas edasi viiks. Tunnen, et imepisike nihe paremuse poole on küll olnud ja see on minu jaoks ülioluline!
Aga ka igal spordiüritusel väikesed motivatsiooni tõstmise võidud lastevanemate seas. Viimane näide on 24. märtsi Võrumaa mäeslaalomisarja lõpuetapilt. Üks isa oli tulnud lastega Kütiorgu. Lapsed nägid, et põnev rada paigutati mäele, tahtsid ka osaleda. Isa tuli lapsi osalemiseks kirja panema, lapsed aga soovisid, et isa ka harjutuse nendega kaasa teeks. Liitusin lastega isa motiveerimiseks ja isa tegigi poiste soovil kaasa kohas, kus ta ise ei uskunud, et võiks hakkama saada. Sama juhtus hooaja teisel etapil ka ühe emaga, kes tütreid toetamas käis ja kogu sarjas oma hirme ületas ning kõik pakutud rajad läbis. Kindlasti on neil nüüd julgem uusi asju koos lastega ette võtta. Need on saavutused, mille üle ma oma töös väga õnnelik olen!
Kellega koostööd teha, et positiivseid muutusi saavutada?
Ikka persoonidega! Väga oluline, kui on loodud side oluliste inimestega, kes oma valdkonnast võiksid meie tegevust kuidagi toetada. On see kohalik omavalitsus või mõni teine organisatsioon. Võrumaa Spordiliit on väga mitmete sündmuste eestvedaja ning inimestega otse suhtleja, mis lihtsustab ka koostöökontaktide loomist ja hoidmist.
Kuidas toimub Võrumaa Spordiliidus tegevuste rahastamine?
Kui ikkagi midagi teha tahad, siis pead selleks ka raha ise leidma. Mina ei loe töötunde. Kui on näha, et tegevus toob edu, siis teen! Võrumaa Spordiliidul on väga tegus ja panustav juhatus. Eriti veel siis, kui nad näevad, et see tegevus aitab asju ka päriselt edasi viia. Tasu on selles tulemuses, mis me üheskoos saavutame. Covidi-aeg oli väga raske ja lõpetas nii mõnegi algatuse ning tagasitulek võib-olla pole olnud nii intensiivne, kui oleksime oodanud. Mina ikkagi ütlen, et järjepidevus turunduses on see võtmesõna, mida edukalt tehes annab võimaluse meie tegevustest võimalikult laialt osa saada. Kui spordirahval on huvi midagi korraldada ja nad tajuvad spordiliiduga koostöös saavutamist, siis on uks alati avatud ja töötaja koostööks valmis.
Mida te teistele spordiliitudele oma tööst eeskujuks võiksite tuua?
Kindlasti digiajastu võimaluste ärakasutamise ja operatiivsuse kogu sporditegevuse ette ja järel kajastamises, turundamises, kaasaegsete tehniliste võimaluste ärakasutamise, püüdluse silmatorkava ja järjest areneva korralduse poole, laialt rahva seas tegutsemise. Me oleme oma tegevustesse kaasanud ka erivajadustega inimesed – juba paar aastat on meil väga ägedad abilised intellektipuudega inimeste päevakeskusest. Liikumispuudega inimesi on osalemas vähe ja neid on väga vähe ka meie linnapildis näha, mis on kurb ja annab tunnistust meie raskest minevikust, mis hoidis erivajadustega inimesi varjus. Et neid aga välja saada, oleks ideaalne, kui eestvedaja tuleks nende enda hulgast ja võtaks meiega ühendust. Praegu ma näen, et minu tegevus ei aita nende liikumisaktiivuse saavutamisele maksimaalselt kaasa. Väikene jää murenemine küll juba toimub, sest meiega juba löövad mõned nendest kaasa. Kui rääkida aga eakatest, siis ka neile on meil tegelikult väga palju võimalusi osalemiseks, kuid me ei pääse ligi neile, kes elavad näiteks paneelmaja kolmandal või neljandal korrusel. Aga ka hooldekodude inimesed võiksid saada võimalusi osalemiseks ja igapäevarutiini murdmiseks. Siin on vaja ühelt poolt ka mõtteviisi muutust, mis tooks eakad välja liikuma. Tänane eakas on pigem hoiakuga, et “mis mina, vana inimene, siin ennast nüüd liigutan, ma olen oma aja juba ära elanud.” Seda hoiakut on raske muuta! Meie uus loosung sellest kevadest on “ vanavanemad ja lapselapsed koos liikuma!” Ehk see aitab kuidagi kaasa mõlema sihtgrupi liikuma saamisele!
Milline on tüüpiline sportiv võrumaalane?
Usun, et seal ei ole vahet! See, kes on juba enda jaoks teadvustanud selle, et tal on vaja teatud hulk liigutusi teha selleks, et olla õnnelik või et tal oleks järgmine päev parem olla. Selline inimene, ma arvan, on igas maakonnas enam-vähem ühesugune. Aga nüüd küsimus ongi see, et kuidas me jõuame nendeni, keda me ei ole suutnud kõnetada? Ilmselt peame ka leppima selle teadmisega, et me lõpuni kõiki kõnetada ei saa! Mina pean hästi oluliseks just ühisüritustel käimist ja ei poolda seda, et inimene peab iga päev kindla peale kilomeetrite arvu läbima või kindla aja võtma selleks, et iga päev midagi teha. Nii muutub tegevus inimesele kurnavaks ja psüühikale raskeks. Ikka on selliseid hetki või päevi, kus sa ei saa liikumist kuidagi oma kalendrisse panna ja kui siis tekib veel inimesel lisaks pinge, et tal on vaja kindlasti see viis kilomeetrit joosta või rattaga sõita ning ta teeb seda oma puhkamise ajast, siis see viib keha veel rohkem stressi. Inimesed peavad tegema kõike oma hea enesetunde järgi. Just ühisüritused on seega väga hea motivaator liikumiseks, perega koos olemiseks, kvaliteetaja nautimiseks lähedastega. Oluline on harjutada ka oma lapses spordimeelsust, kus lapsele ei panda pingeid peale mitte esimene olemises, vaid tähtsustatakse lihtsalt kaasa tegemist, protsessis olemist. Me lähme perega koos, meie eesmärk on teha etapid läbi – vaadata, kus need toimuvad, kohtuda erinevate inimestega ja liikumisest rõõmu tunda. Kui ma täna ei jõua pikka distantsi, teen lühema. Küsimus ei ole ju selles, kui palju ja kui kiiresti teha, vaid oluline on luua järjepidevus liikumise protsessis, püüdlus proovida tegevusi, mida ehk ise ei usu, et välja tulla võib. Nii on võimalus saada lapsed õue puhkama, koos tegutsema.
