02.04.2025
Enda kogemusi inimeste liikumisharjumuste mõjutamisel jagab intervjuus Raplamaa Spordiliidu juht Priit Karjane. Ta arvab, et liikumiseks ei saa anda käsku, selleks on vaja motivatsiooni. Ka on Karjane arvamusel, et ainuüksi liikumine ei aita meie inimeste tervist parandada, selleks on vaja elustiilimuutust, tervisliku eluviisi harjumust, isiklikku positiivset kogemust, sõprus- või kogukonda ja ikkagi mõtestatud tegevust koos toitumise ja piisava unega.
Kuidas te panete Raplamaal erinevad sihtrühmad liikuma?
Seda saab teha koostöös kogukonna, aktiivsete ja teotahteliste spordi- või ka kultuuriinimestega, sõpruskonnaga. Koostöös peitub võlusõna, üksinda on seda siiski keeruline saavutada. Kindlasti on selleks vaja ka vahendeid. Kahjuks sellel aastal on Raplamaa Spordiliidu rahalised vahendid suhteliselt napid. Sellest tulenevalt ei ole liikumisharrastusele suunatud vahendid teab mis suured, panustame selleks paljuski projektidele. Igapäevaselt propageerime ja toetame liikmesklubide korraldatavaid sündmusi, mis on mõeldud elukaareüleselt väga mitmele sihtgrupile. Klubide toetus on nii rahaline aga ka muu panuse näol – näiteks reklaami, sihtgruppidele mõeldud otsepostituste ning info avaldamise kaudu maakonna ja valdade ajalehtedes. Me kaasame tõesti erinevaid sihtgruppe – lapsi, nende vanemaid aga ka päris eakaid. Lastele toimub rattapäev, kus löövad aktiivselt kaasa ka lapsevanemad. Tulemas on 8-10- aastastele mõeldud Laste mitmevõistlus. Korraldasime koostöös kogukonna esindajatega kõnnijalgpalli kaheetapilise ürituse, mis oli suunatud 60+ vanusegrupile. Tõdesime, et kui tunned kogukonna sädeinimesi, siis lõpuks tunned ka kogukonda. Kõikides valdades toimivad erinevad jooksusarjad, sõpruskondade võistlused, neliküritused, laste spordipäevad jne.
Kuidas te kaasate mitteliikujaid?
Ma arvan, et kui me teaks, kuidas mitteliikujad toast välja saada, oleks probleem juba ammu lahendatud. Siin meil kindla lahenduseni viivat vastust ei ole. Ma arvan, et nendeni jõudmiseks on piirkonnas vaja inimesi, kes tunnevad kogukonna mitteliikujaid, kes vajaksid suunamist ja koostöös saaks ehk midagi ära teha. Selles osas on tööpõld lai. Kindlasti on kogukonnas, külades need inimesed olemas, tuleb vaid üles leida. Üksi Facebooki kutse ja poe seinal oleva plakatiga mitteliikujaid ei kutsu. Suhtlus on märksõna – siin saaksid kaasa aidata omavalitsuste spordijuhid. Olen aastaid korraldanud piirkondades erinevaid liikumisüritusi (rahvajooksud, suusatamine, triatlon) ja näiteid jooksusündmuselt, kuhu emad-isad toovad lapsed jooksma. Küsimuse peale, kas ka ema-isa tulevad jooksma, saan kahjuks tihti eitava vastuse. Siis mõtled, et kas on mõistlik hakata selgitama liikumise olulisust inimese tervisele ja füsioloogiale. Usun, et inimesed teavad seda aga nad lihtsalt ei viitsi või on siis muid põhjusi lastega koos mitte liikumiseks. Samas on ka näiteid rattavõistlustelt, kus lapsed rattal ja emad-isad jooksuga võsukesele järgi, neid õpetades ja ergutades.
Siit on hea minna edasi ja uurida, kui palju te tuginete oma töös teadusele ja kui palju nn kõhutundele?
Oma kehakultuuri kõrgharidusega ning lapsest saati sporti tehes olen üht-teist talletanud ning mingid teadmised siiski füsioloogiast ja spordifüsioloogiast on mul olemas. Eks me tea ju, mis liikumise või treeninguga kaasneb – treeningefekt, lihaskonna ja veresoonkonna funktsionaalne paranemine, südame lihase suurenemine jne. Selleks, et kulutatud energiat tasa teha, vajab organism uut energiat ja kas see energia taastatakse burgeri ja krõpsudega või siis tasakaalustatud toitumisega, seda peab iga inimene ise mõtestama. Toidupüramiidid ehk on kõigil kodus olemas. Loomulikult jälgin ka statistikat rahva tervise ja liikumisaktiivsuse kohta. Ilmub mitmeid artikleid nii toitumisest kui liikumisaktiivsusest. Siiski ainuüksi liikumine ei aita meie inimeste tervist parandada. Liikumiseks ei saa anda käsku, selleks on vaja isiklikku motivatsiooni. Liikumiseks on vaja elustiilimuutust, järjepidevust ja harjumust, isiklikku positiivset kogemust ja ikkagi mõtestatud tegevust koos toitumise ja piisava unega.
Kuidas toimub liikumissündmuste rahastamine?
See toimub maakonna spordiliitudel põhimõtteliselt sarnaselt. Meil on riigi toetus, leping Raplamaa Omavalitsuste Liiduga. Projektipõhiselt oleme saanud toetusi Eesti Kultuurikapitalilt. Koostööd teeme muidugi ka erasektoriga, kus ürituste korraldamisel on toetus nii vahendite rentimisel kui meenete ja auhindade näol. Sündmused tuleb erasektorile nö maha müüa. Üheskoos saame oma ideed ellu viia ja sündmused tehtud!
Algatasime Raplamaa valdade liikumissarja, mis põhineb omavalitssutega koostööl ja toetusel spordirajatiste kasutamisel. Liikumissündmuste, sarjade spordiürituste turg on maakonnas päris tihe ja kirju ning sinna ilma korraliku sündmuse eelarveta siseneda on päris keeruline.
Mis on spordiliidu viimaste aastate suurimad saavutused?
Mei on neljas omavalitsuses toimumas läbi aasta väga palju sündmusi ja ma pean selle juures kõige olulisemaks ikkagi seda, et need kõik saavad teoks ja toimivad. Selle aluseks on aga koostöö. Oluline, et asjad toimuvad ja need ei pea olema ilmtingimata suured sündmused. Ei ole tähtis, et iga osaleja peaks sündmuselt imtingimata midagi saama – medali, tänukirja, meene vms. Oluline on osalemine ja see, et tullakse kaasa ning liikumisest tekiks rahulolu.
Kellega koostöös tuleks asju ajada, et muutusi saavutada?
Me teeme koostööd koolidega ja õpetajatega, klubide ja külaseltsidega. Oluline on, et omavalitsustes oleks tugev ja kogukonda tundev spordijuht. Nii on võimalik minna tegevustega süvitsi ja saada maksimaalne tulemus inimeste liikumisharrastuse edendamisel. Spordiliidus olev üks töötaja ilmselgelt ei jõua kõikjale.
Praegu on igas meie omavalitsuses spordijuht olemas, koostöö siiski kõikides piirkondades perfektselt ei toimi. Koostöö ei saa piirduda ainult sündmuse plakati või Facebooki kutse ülesse sättimisega. Koostöö eeldab näoga kogukonna poole olemist ja nendega suhtlemist, teadmist, kes millises klubis käib ja mida harrastab ning millised on piirkonna spordiinimeste ootused.
Milline on liikuv raplakas?
Ma ei usu, et ta teistest erineb. Oluline on talle ikkagi pakkuda huvitavat sündmust ja sellest ka valjul häälel avalikkusele rääkida. Avis Utilitas Rapla ning Korvpallikool, Kohila Võrkpalliklubi kasvandikud, Rapla Jalgpallikool, Raplamaa Rattaklubi ratturite eeskujul mängitakse meil korvpalli, võrkpalli, jalgpalli, võisteldakse Eesti ja ka Euroopa meistrivõistlustel rattaspordis. Ei saa nimetamata jätta tantsijaid, laskureid, orienteerujaid, kergejõustiklasi, kes kõik toovad ja on toonud tiitleid ning medaleid maailma- ja Euroopa meistrivõistlustelt. Sellised eeskujud toovad kindlasti rahva saali või radadele sportima, aga ka sporti vaatama, mida ei saa alahinnata. Ka on meil väga populaarsed saalihoki ja sulgpall. Usun, et oluline on juba see, kui laps või ka täiskasvanu leiab eeskujude toel kapist üles palli või kuurist jalgratta ning kutsub sõbrad-semud liikuma ja mängima, ehk harrastab nn tänavasporti.
Kas ja kuidas keskkond Raplamaal liikumist soodustab?
Kindlasti keskkond soodustab! Kergliiklusteede ja terviseradade teke on toonud hulgaliselt rahvast liikuma. Taristu aitab igal juhul liikumisaktiivsusele kaasa. Aga meil on ka saale, mis äärealadel on ikka päris tühjad ja seal on juba põhjused erinevad – kas pole piirkonda enam inimesi jäänud või on seal muud põhjused. Samas keskustes – Raplas, Kohilas ja Märjamaal on saalid õhtuti rahvast täis, vabu aegu on väga raske leida. Hea oleks, kui saaksime koormust piirkonniti kuidagi hajutada, kas näiteks omavalitsuste soodustustega äärealade spordisaalide kasutusel vms. Nii saaaksime taristut piirkondades maksimaalselt kasutada. Maakonnas on kolm suurt renoveeritud staadionit – Kohilas, Märjamaal ja Kehtnas ning uhke jalgpallihall Raplas. Usun, et kvaliteetne taristu ning olemasolevad treenerid ja juhandajad aitavad kaasa liikumisaktiivsuse suurendamisele. Lastele tingimuste loomine ja vahel vajadusel ka nõudlikum suunamine spordis ning liikumises annavad tõuke kogu eluks, et olla füüsiliselt aktiivne, harrastada meelepäraseid sporditegevusi, mis omakorda toob kaasa rahulolu ja stressi vähenemise. Nii olemegi kriipsu võrra tervemad kui eelmine põlvkond.
Fotod: Priit Karjane
