02.04.2025
Seekordses heade praktikate jagamise intervjuus räägib Eriolümpia Eesti Ühenduse tegevjuht Siret Kruk lisaks organisatsiooni igapäevatööle ka sallivusest ning muutustest ühiskonnas, mis toimuvad küll sammhaaval, kuid järjekindlalt ning millele sillutavad teed just erivajadusega inimesed ning nende lähedased. “Tegelikkuses on asi palju lihtsam, kõik inimesed meie ümber on ju erinevad ja kõigil on erinevad vajadused,” võtab Siret kokku.
Mis on Eriolümpia Eesti Ühendus ja millega organisatsioon tegeleb?
Eriolümpia on alguse saanud Ameerika Ühendriikidest ja tegemist on maailma suurima intellektipuudega inimestele mõeldud spordiorganisatsiooniga. Eestis loodi Eriolümpia 1989. aastal. Vahepeal olid organisatsioonis pisut keerulisemad ajad ning 2010. aastal lõime uue ühenduse, mis hakkas kohe kiiresti arenema ning laienema. Alates sellest ajast oleme talletanud ka kõik tegemised oma aasta kokkuvõtetes ja kuukirjades. Ka on Eriolümpia Eesti Ühendus rahvusvahelise organisatsiooni Special Olympics täieõiguslik liige. Rahvusvahelisse organisatsiooni kuulub maailmas ligi 200 riiki koos üle viie miljoni sportlasega. Nii tali- kui suvemängud toimuvad sarnaselt tavaolümpiale iga nelja aasta tagant. Peagi toimuvadki talimängud Torinos.
Me korraldame intellektipuudega inimestele aastaringselt erinevaid spordivõistlusi, liikumistegevusi, spordilaagreid ja seminare, mis annavad neile jõukohase võimaluse areneda füüsiliselt, nautida liikumist, tunda rõõmu, saada kogemusi ja eduelamust ning kohtuda sõpradega. Meie ühenduses tegeletakse erinevate spordialadega, milleks on kergejõustik, ilu- ja sportvõimlemine, ujumine, murdmaasuusatamine, mäesuusatamine, maanteerattasport, bowling, bocce, jalgpall-, korv-, sulg- ja rahvastepall, matkamine, saalihoki, judo, triatlon, ratsutamine, tantsusport, lumeräätsajooks, jõutõstmine, jooksukross ja liikumisaktiivsus. Enamustel aladel on veel erinevad jõukohased kohandused vastavalt sportlaste füüsilisele võimekusele.
Eriolümpia on liikumine kõigile intellektipuudega inimestele olenemata vanusest, soost ja füüsilisest võimekusest. Me alustame iga võistlust oma vandega: “Las ma võidan ja kui ma ka ei võida, olen andnud endast parima.” Oluline on nautida ja tunda rõõmu liikumisest, emotsioon, mis sportlaste näost pärast võistlust tagasi peegeldub, räägib iseenda eest.
Kui suur on organisatsioon Eestis ja kuidas on liikmeskonna hulk aastatega muutunud?
Aktiivseid sportlasi on meil läbi aastate olnud 1200-1400. Enamus liikmeskonnast moodustavad erivajadustega laste koolid. Kokku on meil 34 toetajaliikmest kooli, 18 muud liikmesasutust ja 26 eraisikust liiget. Viimasel aastal oli meil tegevuses osalevate inimeste hulk aga tublisti üle 2000 ja seda tänu Erasmus+ projektile “Kaasav tervislik eluviis koolides”, millega on kaasatud ka tavakoolide lapsed ehk partnerid. Eriolümpias nimetatakse seda ühendavaks spordiks, mis on unikaalne sportlik koostöövorm. Partner on sportlane, kellel pole intellektipuuet ja kes aktiivselt osaleb koos eriolümpia sportlasega lõbusas, positiivseid emotsioone pakkuvas mõtestatud treeningprotsessis ning võistlustel. Ühised sportlikud kogemused lähendavad inimesi, läbi suhtluse spordis eemaldatakse “tõkked” ja tekitatakse vastastikust mõistmist ja tunnustust soosiv õhkkond. Osalemine ühendavas spordis viib uute sõprussidemeteni, tõstab intellektipuudega sportlaste enesehinnangut ning annab motivatsiooni regulaarseteks treeninguteks. Partneritel arendab selline koostöövorm aga hoolivust, sallivust, koostööoskusi- olulisi jooni igapäevases elus. On tõestatud, et ühendav sport aitab mõlemal poolel vähendada käitumisprobleeme, eriolümpia sportlastel arendada vajalikke sotsiaalseid oskusi ja lõimumist ühiskonda. Programm annab kestva positiivse mõju kõikidele, kes selles osalevad ja selle iseloomustavaks motoks on: “Pea meeles – me kõik oleme rohkem sarnased kui erinevad”. Ühendavas spordis eristatakse kolme erinevat mudelit: rekreatsiooni mudel, arendav mudel ja võistlusmudel.
Te töötate väärtustega, mida soovite pakkuda ühiskonnale aga veelgi enam ka igale oma sportlasele. Kuidas teha nii, et kõik teie liikmed tunneksid ennast kaasatuna?
Meie tegevus on üle maailma ühtselt reglementeeritud, sest organisatsioon soovib just läbi erinevate tegevuste pakkuda intellektipuudega inimestele eduelamust ja neile aga ka lähedastele tunnet, et nad on ühiskonnas väärtustatud. Kuna väärtusi on raske mõõta, siis on meie tööd reguleeriv selge ja konkreetne reglement ainuvõimalik abiline. Reglementeeritud on see, kuidas sportlane üldse mängudele jõuab aga ka see, kuidas osalejaid tunnustatakse. Kõik eriolümpiamängudel osalejad saavad tunnustatud kas medali, kohamedali või kohalindiga. Seda võimaldab eriolümpias loodud ainulaadne divisioneerimise süsteem füüsilise võimekuse alusel.
Mainisin tunnustamist. Võin öelda, et meie organisatsiooni üks ülesannetest ongi väärtustada intellektipuudega inimest ja tema lähedasi, sest näiteks sportlase osalemine eriolümpial annab perele ja muidugi ka sportlasele endale teadmise, et tal on võimalus tulevikuks, mida üheskoos kujundatakse ja mis loob väärtust nii selles peres aga ka ühsikonnas laiemalt. Näiteks selle aasta talimaailmamängude moto on “The Future is Here”, mis tähendab seda, et eriolümpia maailmamängud Torinos on aken tulevikku ja see on võimalus kõigi jaoks. Tulevik, kus intellektipuudega inimesi tunnustatakse erinevates kogukondades kui asendamatuid isikuid, kellel on läbi maailmamängude unikaalne elukogemus. Intellektipuudega lapse sünd perre toob kaasa olulisi muutusi ja väljakutseid, mis mõjutavad kõiki pereliikmeid ja on hästi oluline, kui me saame näiteks oma organisatsiooniga pakkuda lapsele positiivset väljundit, läbi mille on tervel perel vaade tulevikku helgem.
Mida te lisaks oma sportlaste innustamisele veel teete selleks, et intellektipuudega inimeste kogukonda ja lähedasi koos hoida?
Me oleme küll spordiorganisatsioon, kuid meil on väga palju erinevaid programme-
väikesportlaste programm, kuhu me kaasame lasteaialapsi; ühendava spordi programm- kus spordivad koos intellektipuudega ja intellektipuudeta inimesed. Veel on meil heategevuslik tõrvikujooksu programm, mida teeme koostöös Eesti Politsei- ja Piirivalveametiga. Igal aastal talimängude eel kanname ühiselt “lootuse leeki”, mis sümboliseerib julgust ja mitmekesisuse tähistamist ning mis ühendab kogukondi üle kogu maailma. Veel on meil noorteliidrite programm, kus 14.-25. aastased intellektipuudega ja intellektipuudeta noored tegutsevad või ka spordivad koos ja muidugi jagavad siis ka oma koolis ning sõpruskondades infot eriolümpia kohta. Väga oluline on sportlasliidrite programm, milles osalemiseks ei ole vanusepiirangut ning programmis osaleja on organisatsiooni kuuluvate sportlaste häälekandja. Sportlasliidritel on väga mõjuvõimas roll, sest neid püütakse hästi palju juhtimisse kaasata. Eesti sportlasliider Inge Maiberg on teinud selles osas märkimisväärset karjääri ja on hetkel ülemaailmse sportlasliidrite nõukogu euroopa/euraasia regiooni ainuke esindaja. Eriline roll on ka pereprogrammil, mille nimigi ütleb, et sinna on kaasatud intellektipuudega sportlase lähedased. Me näeme, et palju aktiivsemad on just need sportlased, kes on oma lähedaste poolt toetatud. Ainulaadne on ka eriolümpias loodud “Terve sportlase programm”, mille eesmärk on aidata eriolümpia sportlastel hoida ja parandada oma tervist, sportlikku vormi ning osata hoolitseda oma tervise eest ka igapäevaelus.
Kuidas te kaasate neid intellektipuudega noori, kes on mingil põhjusel koju jäänud?
Jah, see on meie jaoks väga suur väljakutse ja olemegi selle omale järgnevateks aastateks tähelepanu alla võtnud. Kui intellektipuudega sportlane käib koolis, on tal head võimalused kooli kaudu meie tegemistes kaasa lüüa ja ka võistlustel käia. Kui noor aga kooli lõpetab, siis siin võivad meie teed lahku minna. On sportlasi, kes jäävadki koju ja kui perel puuduvad võimalused toetuseks, siis jääb ta kaugeks ka meie organisatsiooni tegemistest. Minnakse edasi ka tugi- ja päevakeskustesse ning kui see asutus meie tegemistes kaasa lööb, siis on see võimaluseks nendel sportlastel tegevusega jätkata. See, kuidas kõrvale jäänud noori aktiivsemalt kaasata, on küsimus, millele me vastust püüame leida.
Kuidas toimub teie tegevuse rahastamine?
Organisatsiooni põhirahastus tuleb Kultuuriministeeriumist. Lisaks on meil võimalus teha erinevaid projektitaotlusi Special Olympics International’ile ja euroopa eriolümpia regioonile. Kui kuskil on võimalus lisarahastust taotleda, siis seda me ka teeme, et tegevusi laiendada ja mitmekesistada. Meie sportlasi toetavad näiteks ka nende elukohajärgsed kohalikud omavalitsused, kes vastavalt võimalusele toetavad oma sportlase jõudmist rahvusvahelistele suurvõistlustele. Toetajate hulgas on ka mitmeid ettevõtteid. Partnerina saab kaasa teha näiteks ka vabatahtlikuna, täites meie kodulehel ära vastava vormi. Vabatahtlikke kasutame üpris tihti oma sündmuste läbiviimisesse. Muidugi on meie sündmustele oodatud ka kõik teised huvilised, et saada kogemust ja paremat ettekujutust nii meie organisatsioonist kui ka intellektipuudega inimestest üldiselt.
Te teete väga palju koostööd intellektipuudeta inimestega ehk proovite ära kustutada joont meie-nemad vahelt. Mida me kõik saaksime ära teha selleks, et muuta ühiskonda intellektipuudega või üldse erivajadustega inimeste suhtes sallivamaks?
Ma arvan, et siin on kaks tegurit- teadlikkuse tõstmine ja isiklik positiivne kogemus – mis aitab positiivsele muutusele ühiskonnas väga palju kaasa. Meil on intellektipuudega inimest, võrreldes näiteks füüsilise puudega inimesega, enda kõrval palju keerulisem märgata, sest tihti pole intellektipuue väliselt äratuntav.
Kindlasti tuleb aktiivselt lükata ümber väärarusaamu ja stereotüüpe intellektipuudega inimeste kohta. Isiklik suhtlemine ja kokkupuude aitab neid kõige paremini mõista.
Inimesel on kartus, tihti ka eelarvamus, sest tal pole ju kokkupuudet olnud ning ta ei tea, kuidas käituda, kuidas õigesti läheneda, missugune on tema reaktsioon jne. Tavatreener ei tea kuidas intellektipuudega inimest treeningsaalis juhendada, kas nad vajavad teistsugust koormust? Tegelikkuses on asi palju lihtsam, kõik inimesed meie ümber on ju erinevad ja kõigil on erinevad vajadused. Intellektipuudega inimesed on hästi siirad, lapsemeelsed, vahetud ning sõbralikud ja otsivad sinuga ise meelsasti kontakti. Olgem vaid suhtluseks avatud!
Tõin eelnevalt sisse Eramuse projekti, mis on väga tänuväärne algatus ja peegeldab just meie koostööd tavakoolidega. Ehk lapsed juba üpris noores eas puutuvad intellektipuudega lastega kokku ning võtavad teda kui endasugust. Usun, et selline koos tegutsemine on sallivama ühiskonna alus. Samuti eelpool nimetatud väikesportlaste programm kannab endas sarnast ideed- koos treenivad intellektipuudega lapsed ja intellektipuudeta lapsed, kes on saanud selle positiivse kogemuse, millega ta oskab oma edaspidises elus toime tulla ja ehk seda tunnet ka oma lähedastele ja sõpradele edasi anda.
Veel oleme üheskoos teinud matkasarju ja tervisliku toitumise töötubasid. Ehk et kui me soovime muutust, peame selleks eeldused looma ja leian, et just intellektipuudega ja intellektipuudeta inimeste ühised tegevused võiksid olla üheks neist eeldustest.
Olen alati rõõmuga vastu võtnud ka kutsed, kus mul palutake meie organisatsiooni ja tegevust tutvustada. See on väga oluline, mis annab ühelt poolt võimaluse jagada enda teadmisi ja kogemusi aga teiselt poolt saada teada inimeste hoiakuid ja suhtumist erivajadusega inimestesse.
Kasutatud fotod: Marit Stepanova, Siret Kruk ja Maria Kilk
