02.04.2025
Tallinna südames Balti jaama tuiksoonel asub koolimaja, kus haridust antakse unikaalselt: tähelepanu keskmes on füüsiline aktiivsus. Kool püüab ärgitada õpilasi igal võimalusel rohkem liikuma, paremini õppima ja koolipäevi täiel rinnal nautima.
Üks neist õpilastest, kes õuevahetunni üle rõõmustab, on kümneaastane Silvia. Ta ärkab hommikul – tõsi, mõnikord vajab ta ärkamiseks „kümme minutit veel, emme!“ – sööb, paneb riidesse ja haarab tõukeka, et sõita mõne minuti kaugusele Gustav Adolfi gümnaasiumi (GAG) Kotzebue majja.
Mööda vastrenoveeritud Vana-Kalamaja tänavat kulgev koolitee on talle vaid osa liikumist täis päevast. Tüdruk jagab rõõmuga, et õuevahetunnid on toredad ja vahel õpetaja ütleb lihtsalt keset tundi, et nüüd hüppame! Selleks et täpsemini aru saada, mis koolis toimub, kohtume Silvia klassijuhataja Mariaga.
Gustav Adolfi gümnaasiumi kahele esimesele kooliastmele seitse aastat tagasi rajatud Kotzebue maja on modernne ja omamoodi, nii et võhivõõrana sisse astudes võtab ahhetama. Majas on palju avarust ja valgust, lastel on võimalus mängida ja liikuda.
Kool kuulub liikuma kutsuvate koolide programmi aastast 2021, kuid algklasside õpetaja ja algklasside õppetooli juht Maria Toom kinnitab, et liikumine on olnud nende koolile tähtis juba kaua aega. Kotzebue maja planeerides seati see suisa esikohale.
Päevades on aukohal tunnine õuevahetund, kuhu mahub nii söögiaeg kui ka õues mängimise paus. Logistika on jaotatud vahetustesse: kui väiksemad söömast tulevad, siis lähevad nad välja, teised aga liiguvad sisse sööma. Õpetajatelgi on kord paigas. Kaks korda nädalas peavad nad veetma laste õuevahetundi jälgides väljas 30 minutit.
Mängujuhid kutsuvad liikuma
Koolis on tähtsal kohal ka mängujuhtide programm. Õpetaja Maria selgitab, et alates teisest klassist julgustatakse õpilasi mängujuhtideks hakkama. „Valime igast klassist kaks-kolm õpilast, kellega liikuma kutsuva kooli GAG-i tiimijuht Anu Peri-Leopard koostöös teiste juhendajatega käib üle reeglid, mängitakse läbi mõned mängud ja antakse mängujuhtidele ülesanded,“ selgitab ta. See algatus on kooli missiooni üks osa: propageerida füüsilist aktiivsust.
Neljapäeviti toimuvad mänguhommikud, kus mängujuhid haaravad huvitatud lapsi tegevusse. Saime seda isegi tunnistada ja tundus väga lõbus! Mängujuhtide roll on seejuures tähtis: lisaks sellele, et nad mängu algatavad, kujundavad nad keskkonna, mis motiveerib teisi lapsi füüsilistes mängudes kaasa lööma. See õpetab ka juhtimist, vastutamist ja julgustab „meie“-olemist.
Maria, kes on koolis õpetanud juba üle kümne aasta, on näinud oma silmaga, milline muutus on lastes toimunud, kui liikumisele on pandud suuremat rõhku. „Kui ma õpetajana alustasin, olime peamajas,“ meenutab ta, viidates Gustav Adolfi gümnaasiumi hoonetele Suur-Kloostri tänaval. „Esimesed kolm klassi suunasime õuevahetundidesse juba seal. Alguses kompasime, kuidas oleks õige tegutseda,“ lisab ta.
Liikumisele ja õues veedetud ajale pühendumine on vaid kasvanud. „Nüüd, kui oleme juba seitse aastat Kotzebue-majas, on siin alati olnud ka õuevahetund. Õpilased on kohe kindlasti palju ärksamad ja peavad päeva lõpuni palju paremini vastu,“ sõnab Maria.
Rääkides aga kooli põhihoonetest Suur-Kloostri tänaval, kus on koos vanemad klassid, nendivad nii Maria Toom kui esimese ja teise astme õppejuht Tiivi Pikhof, et olukord võiks olla parem, kuid õnneks mängib rolli majade asetus. Õpilastel tuleb joosta tundide vahel ühest majast teise ja juba trepid hoiavad vormis.
GAG-i Kotzebue-majas on mobiiltelefonid keelatud ja õpilased peavad suhtlema üksteisega. „Tean koole, kus öeldakse, et nutivabadust on võimatu kehtestada,“ märgib Tiivi. „Eks vanemas kooliastmes olegi see raske, aga meil töötab.“
Tiivi ja Maria selgitavad, et mõnikord tulevad mobiilid ka „puhkama“ Tiivi kabinetti, kust lapsed päeva lõpus telefonid kätte saavad. Üldiselt ollakse koolikorraga harjunud ja probleeme pole.
Nutivabadus julgustab õpilasi mitte ainult silmast silma suhtlema, vaid ka õues ringi vaatama. Maria jagab, kuidas kord tuli tema juurde üks juba kaheksandasse klassi jõudnud õpilane, kes omal ajal Kotzebues käis ja nüüd nooremale õele maja juures seltsiks oli. „Ta ütles nii lahe olevat, et meil on õuevahetund! Nii armas oli kuulda, et ka vanemad poisid õuevahetundi igatsevad,“ naerab Maria.
Õuevahetund nõuab logistilist läbimõtlemist
Tiivi aga leiab, et õuevahetunnid peamajas väga hästi ei toiminud. „Koolil peavad olema võimalused, aed või piire. Midagi pole teha, muidu sadade kaupa lapsi ära ei halda, see käib õpetajatel üle jõu. Ka tunniplaan peab olema vastavalt korraldatud. See kõik on suur logistika, ei ole nii, et teeme lihtsalt õuevahetunni!“
Tiivi saab ka aru, miks paljud koolid õuevahetunni kehtestamisega tõrguvad. Õpetajate tööpäevad on niigi pikad ja tunniajane paus pikendaks päevi veelgi. Tegemist on lisakoormusega. „Aga väga paljud meie õpetajad ütlevad, et kui nad juba õuevahetunniga harjusid, siis tuli ka rahulolu. Pärast jalutuskäiku õues on endalgi pea puhanum ja mõnus olla.“
Tiivi muigab, et ka tema esimene reaktsioon oli uuest korrast kuuldes „Aga mul juba on kiire! Kuidas ma õue veel jõuan!“. Õigupoolest on õuevahetund aeg, kui õpetajad saavad omavahel tööasju arutada ja teha seda n-ö kõnnikoosoleku vormis.
Üllatuslikult on olnud keeruline selgitada õuevahetundide vajalikkust vanematele. Mõlemad õppejuhid tunnistavad, et eriti alguses oli palju emasid ja isasid, kes keeldusid lapsi õue saatmast, kirjutasid vabastusi allergiate ja nohu tõttu. Aastate edenedes aga on pigem juurdunud rahulolu, et laps saab iga päev 30 minutit õues olla. Enamikul on elutempo selline, et pärast tööpäeva naljalt lastega õue ei jõuta. „Meie ainus probleem on, et vanemad ei hoolitse, et lastel oleksid ilmaga sobivad rõivad,“ ütleb Tiivi. „Kederluud paljad, mütsi-salli ei ole. Kui lapsel on õige riietus, on tal palju toredam õues olla!“
Kotzebue-maja õpetajad usuvad, et õpilastele tuleb jätta õuevahetunnis vabadus oma tegevust kujundada. Mänge üldiselt ei korraldata, lastel on vaba voli tegutseda. „Laste loovusele on vaja vaba aega,“ kinnitab Tiivi. „Hoian end teadlikult, pedagoogiliselt tagasi. Õuevahetunnis saavad kokku eri klasside lapsed, suuremad hakkavad mängima väiksematega ja vastupidi. Tekib ühe kooli tunne, mängud väljuvad klassi piiridest, mis ongi üks eesmärke. Majas sees kehtib reegel, et joosta ega karjuda ei tohi, aga õuevahetunnid on emotsioonide väljaelamise koht.“
Tiivi lükkab ümber ka staažikamate kolleegide hirmu, et laps „ajab end õuevahetunnis ära“ ega suuda pärast õppida. Lugu on hoopis vastupidi! Laps on palju rõõmsam ja suudab paremini keskenduda. Jah, ta võib olla higine ja juuksed peas püsti, aga ta on õnnelik!
Aktiivsed tunnid ei pea olema ülepeakaela keerulised
Gustav Adolfi gümnaasiumis pannakse rõhku ka aktiivsetele ainetundidele. Marial on palju nippe, kuidas panna lapsed liikuma ka tunni ajal ja Tiivi rõhutab, et liikumispausid pole ammu enam tootmisvõimlemised. „Piiriks on ainult õpetaja fantaasia,“ ütleb Tiivi ja Maria toob mõned näited. „Vaiksed diskod, kus saab panna GIF-i mängima ja lapsed peavad liigutusi järele tegema. Või on matemaatikatehtel kaks vastusevarianti ja pead tegema liigutuse, mis õiget varianti näitab. Ka on mul üks tore konn, mille sain kingituseks ja mida saab igasse asendisse väänata.“ Mõte polegi selles, et laps suudaks iga liigutust järele teha, lõbu on nende proovimises ning nali vabastab lapsed pingest.
Tiivi ja Maria mõistavad, miks õpetajatele on liikuvate tundide väljamõtlemine hirmutav ja ehk ebameeldiv: peale on pandud justkui suur pinge olla tohutult loov ning kulutada palju aega ja raha. Tegelikult piisab näiteks töövihikute peitmisest koolimaja teise nurka, et lapsi liikuma saada. Palju toredaid mõtteid ja ideid leiab liikuma kutsuva kooli veebilehelt.
„Selles pole midagi keerulist ega rasket. Tuleb lahti lasta mõtteviisist, et laps peab 45 minutit paigal istuma,“ kinnitavad Tiivi ja Maria.
Intervjuu ajal tunnetame ühtäkki, kuidas maja hakkab värisema. Kabineti kohal, kus juttu ajame, on alanud tantsutund! Annab seegi ju tunnistust koolimaja elujõulisusest. Siin tõesti liigutakse. Mõnikord lausa nii, et seinad värisevad!
Maria populaarne rongimäng
Maria Toomi õpilaste seas on väga populaarne rongimäng. Maria on selles mängus piletikontrolöri rollis. Ta annab lastele ülesande ja nood peavad õige vastuse paberilipikule ehk piletile kirjutama. Siis viiakse „pilet“ kontrolörile ja õige vastuse korral lubab Maria lapsel klassist välja joosta, mööda ronimisseina üles ronida ning teistkaudu klassi tagasi tulla.
„Seda mängu saab muidugi teha ka ronimisseinata,“ ütleb Maria. „Võib näiteks joosta koridori lõppu ja tagasi, moodustada lastest rongi.“ Mäng on väga armastatud ja Tiivi Pikhof kinnitab, et näeb rõõmuga, kuidas vale vastuse korral lähevad õpilased innuga uuesti lahendama: keegi ei viska pahaselt piletit maha, vaid püütakse ikka õige vastus kätte saada. Liikumisauhind on nii magus.
Kommentaar: Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor Henrik Salum
Kotzebue-maja vaadates ei tuleks praegu mõttessegi, et õuevahetundi muuta või ära jätta – see on meie päevaplaani elementaarne osa. Ka vanemaid klasse julgustab keskkond liikuma. Ent edasi tuleb pidevalt areneda ja mõelda, kuidas liikumist veelgi soodustada. Vanematele õpilastele tuleb luua rohkem võimalusi: meil juba on pinksilauad, jõusaalilinnak, kavatseme üles seada korvpallikorvi. Vahetundide ajal on avatud võimla, kus võib mängimas käia.
Meie palliplats – talvel uisuväljak – on väljaspool õppeaega avatud ka kogukonnale. Meil pole nende aastate jooksul kordagi olnud probleemi vandaalitsemisega. Lapsi ei maksa karta. Kui meil juba on väljak olemas, siis miks väravaid kinni hoida?
Liikuma kutsuv kool on teaduspõhine käsitlus: kui lastel on võimalik liikuda, siis suudavad nad paremini keskenduda. Üks asi on teada teaduslikku tausta, teine asi on seda näha päriselt toimimas. See valmistabki rõõmu!
Dagmar Lamp
