02.04.2025
Kristel Peel
Liikumisaasta vabatahtlik katsejänes
Muul ajal Saaremaa Vallavalitsuse kultuuri- ja spordiosakonna juhataja
Artikli pealkiri kõlab nagu vanast eesti muinasjutust ja natuke muinasjutuline oli see kogemus tõesti. Aga tegelikult on tegemist liikumisaasta katsejänese novembrikuu uue trenniga ehk jänes käis ratsutamas.
Nagu sel aastal juba traditsiooniks on saanud, siis saan ma jälle alustada lausega, et hobuse seljas ei ole ma kunagi elus varem istunud ehk taaskord esimene katsetus. See oli ka põhjus, miks ratsutamist ja ennekõike hobuseid veidi pelgasin ja hommikul üsnagi kartlikult Mustjala lähedal asuvasse Ohtja talli sõitsin.
Treeneriks seekord Helina Täht, kes suurema osa oma teadlikust elust, rohkem kui 25 aastat, ise ratsutanud ning viimasel ajal ka aktiivselt noori treenimas ja õpetamas on. Helina kohta võib kindlasti öelda, et tema elab ja hingab hobustega ühes rütmis – tal endal on 10 hobust ning veel neli olid toodud tema juurde treening- ja puhkelaagrisse. Kohe hakkas silma, et ratsutamine ei tähenda ainult graatsiliselt hobuse seljas kappamist, vaid pakub noortele ka korraliku töökasvatust – kõigepealt tuleb hobused karjamaalt boksidesse tuua, siis harjata ja puhastada, siis saduldada ja muud trenniks vajalikud ettevalmistused teha. Ka minul tuli see kõik ette võtta ning minu hobuseks sel hommikul sai Helina kõige vanem ja rahulikum hobune – 16-aastane Albergo. Igaks juhuks taskusse topitud hobuste maiuste koti sõime kahepeale juba ettevalmistuse ajal boksis tühjaks. Igal juhul saime me üsnagi headeks sõpradeks – Albergo sai kõhu täis ja mina oma hirmust üle.
Oligi aeg suunduda treeningplatsile ja üsna kohe sai selgeks, et Algergo ehk hüüdnimega Axu näol on tegemist ühe erakordselt intelligentse ja targa hobusega. Ta sai kohe aru, et on saanud selga tõelise algaja ja liikus väga rahulikult ning oli minuga äärmiselt kannatlik. Kui teised trenninoored traavisid ja galopeerisid, siis meie Axuga tegime rahulike kõnnitiire. Mõned korrad võtsime Helina juhendamisel ette kiiremad jooksusammud ja sain aru, et ratsutamine on tõesti trenn – pikemaajalisel harrastamisel on tugevad alakeha ja kerelihased kindlasti garanteeritud. Igal juhul on selline looduses suure ja ilusa looma seltsis aja veetmine tõeliselt teraapiline ja nauditav tegevus.
Ratsutamine sobib treeninguks kõigile – lastest täiskasvanuteni ning õpetab ka muid eluks vajalikke oskusi – loomade eest hoolitsemist ning korra ja puhtuse hoidmist. Kui peale trenni lõppu Mustjalast kodu poole sõitsime, siis küsisin tüdrukutelt, et miks neile see ratsutamine nii väga meeldib, et iga ilmaga igal aastaajal mitu korda nädalas pika tee ette võtavad. „Mida te ratsutamise juures kõige enam armastate?“ küsisin neilt. Vastus tuli nagu ühest suust ja väga kiiresti: „Hobuseid ja Helinat.“ Ja eks nad on mõlemad tõesti väga erilised ja toredad.
