02.04.2025
Kristel Peel
Liikumisaasta vabatahtlik katsejänes
Muul ajal Saaremaa Vallavalitsuse kultuuri- ja spordiosakonna juhataja
Juunis otsustasin liikumisaasta uute spordialade katsetuste raames liikuda õues ning proovida viimastel aastatel paljude eestlaste südameid võitnud discgolfi ehk kettagolfi.
Võib vist öelda, et seekord olin ise +1 ehk mind võttis endaga treeningule kaasa armas kolleeg Maret. Ja Maretiga oli kaasas tema juhendaja Jaanar Vares, kes etteruttavalt öeldes arvas trenni lõpuks, et eestkäsi on mul juba täitsa tasemel. Tagakäest ei tahtnud me trenni lõpus kumbki rääkida. See tegi, mida ise heaks arvas. Aga tagasi algusesse.
Mis on discgolf? See on spordiala, mille eesmärgiks on visata lendav ketas võimalikult väheste visetega spetsiaalsesse korvi. Mängureeglid sarnanevad suuresti tavalise golfi omadega, kuid on alustajale veidi lihtsam ning mängima saad hakata kohe. Iseasi, kas kettad lendavad sinna, kui sina soovid või läheb nagu mul ja enamasti lendavad nad sinna, kuhu sa üldse ei soovi.
Kohtusime Maretiga Mändjala discgolfi rajal, mis on üks tema lemmikuid ja tegemist on tõesti imeliselt looduskauni kohaga männipuude all. Juhendaja Jaanar näitas mulle ette eestkäe ja tagakäe visked ning tutvustas mängu üldreegleid. Seejärel tegi Maret esimese viske ja ketas lendas mitmekümneid meetreid täpselt korvi suunas. Ja siis tegin mina – otse võssa. Ja nii me jätkasime – Maret lennutas elegantselt kettaid ja mina põrutasin koguaeg võssa. Aga polnud hullu, iseenda üle mulle naerda meeldib ja alla ma ei andnud. Juhendaja õpetas ja ma ei tea, kas see oli klassikaline „pime kana leiab tera“ olukord või algaja õnn, aga vahepeal sain ma kettad täitsa õiges suunas ja täpselt lendama. Ja kohe tekkis väike hasart ja soov veel paremini osata.
Kettagolfi pluss on kindlasti ka see, et lõbusa ja enesele väljakutset pakkuva korvide jahtimise kõrval annavad märkamatult läbitud kilomeetrid mõõduka koormuse ja hea enesetunde. Ning ei tohi unustada, et juuni kuus oli iga tehtud samm arvel, kuna meil lõppes just Sajandi Sammuvõistlus ehk hiidlaste ja saarlaste omavaheline mõõduvõtt, kes kõnnib rohkem. Need tulemused on nüüd muidugi kõigile teada, aga oma panuse saarlaste eest andsime tol õhtul Maretiga ka meie.
Maret ise ütleb, et talle hakkas discgolf kohe esimesest viskest neli aastat tagasi meeldima. „Paremini hakkas minema siis, kui juhandaja Jaanar mulle õpetussõnu jagama hakkas. Tegemist on siiski väga tehnilise alaga ja kõige toredam on see, et selles mängus pingutada ja hirmsasti tahta pole vaja. Kui näiteks jooksuvõistlusel oleneb väga palju jooksja füüsilisest ettevalmistusest, st jooksed kiiremini kui teised, pingutad ja saadki esimeseks, siis discgolfis on nii, et kui hakkan pingutama, siis lõpetan kettaga metsas. Mida rahulikumalt ketta lendu saadan, seda paremini see lendab. Discgolfi juures meeldib mulle enim see, et saab palju vabas looduses liikuda. Igaljuhul paneb discgolf mu silmad särama ja olen nagu sõltuvuses, mul ei saa mängimisest kunagi küll, pean end tagasi hoidma, et mitte igal õhtul ketastega metsas hullata,“ kirjeldab oma liikumisharrastust Maret.
Minul on igatahes suur au, et mul on kolleeg, kellel on lausa enda nimeline spordivõistlus – iga neljapäeva õhtul toimub Mändjala rajal võistlus „Maretiga Mändjalas,“ kuhu on oodatud mõõtu võtma kõik kettagolfi harrastajad. Mändjalas on väga mõnusad rajad, kokku 10 korvi, radade pikkused 53-86 meetrit. Sobivad väga hästi erinevate tasemetega mängijatele. Ka algajad on väga oodatud! Discgolfarid on üks mõnus ja sõbralik kamp, kes väga heatahtlikult alustavad mängijad vastu võtavad.
Mind üllatas väga, kui palju on aktiivseid kettagolfi harrastajaid Saaremaal. „Julgelt üle saja inimese käib võistlustel,“ ütles Jaanar. Võib arvata, et harrastajaid on siis ju veel rohkem. Sadu kettagolfi fänne? Kas tõesti uus rahvussport? Või nagu Maret ütles, siis vähemalt elustiil. Kõlab igatahes uhkelt. Mul on hea meel, et sain ka käe valgeks ja uut ala proovida. Rajal näeme.
