Katsejänese liikumisaasta

_{Kristel Peel
Liikumisaasta vabatahtlik katsejänes
Muul ajal Saaremaa Vallavalitsuse kultuuri- ja spordiosakonna juhataja}

Korraldasime aasta algul spordiinimeste ja terviseentusiastidega ajurünnaku teemal, kuidas jõuda meie maakonnas võimalikult paljude inimesteni ja innustada neid rohkem liikuma. Teadsime, et ühe aastaga imet teha on keeruline, kuid kui saaksime kasvõi mõned inimesed rohkem liikuma, oleks ka juba hästi. Kuidas seda teha?

Leidsime, et tore oleks, kui keegi prooviks iga kuu mingit uut spordiala, kutsudes inimesi uusi alasid proovima ehk oleks justkui katsejänes. Ma olin kohe nõus seda projekti vedama, kuna mul on aastaid tiirelnud peas soov erinevaid alasid proovida. Ja nii saigi paika, et liikumisaasta katsejänes alustab oma projekti, tutvub iga kuu mõne uue ja põneva liikumisviisiga ning jagab oma kogemusi teistega.

Turvaline start

Jaanuaris alustasin üldfüüsilise „põhja ladumisega“ ehk jõusaali ja vastupidavustreeningutega. Külastasin Marlen Heldemeele populaarset HIIT treeningut ja higistasin Kuressaare treeningsaalis Spordikomitee. See oli ainus kord, kui toimetasin oma mugavustsoonis ehk selliseid treeninguid harrastan ka ise igapäevaselt ja naudin väga.

Ujumistrenn oli üks raskemaid

Veebruaris mul enam nii mugavalt ei läinud ja täitsin ühe oma ammuse unistuse –võtsin ühendust treener Juhan Kolgiga ja läksin ujumistrenni. Mõtlesin, et hüppan basseini, õpin krooli selgeks ja lähen rõõmsalt koju. Kohe teatas Juhan, et ärgu ma tormaku ja alustame ikka algusest. Seega tegime treeningul palju erinevaid hingamis- ja muid ujumistehnika jaoks olulisi harjutusi. Ujumistrenn oli väga tore, aga ilmselt minu jaoks selle aasta üks raskemaid.

Märtsis ei läinud katsejänese elu lihtsamaks. Maha sadas lumi ja aeg oli suunduda Karujärve suusarajale. Suuskadel olen samuti tõeline koba. Armas treener Aivi juhendas ja õpetas mulle suusatehnikat, muie suul. Kukkusin ja ajasin end jälle püsti. Karujärvel olid suurepärased suusarajad ja veetsime päikselise päeva ilusa looduse keskel küngastelt alla liueldes ja mägedest üles rühkides.

Kevade saabudes aprillis katsetasin uut ja põnevat reketiala ehk pickleballi. Tänaseks on selle ala harrastajaid juba palju ning väga loodan, et ehk sai mõni inimene just katsejänese kaudu teada, et Saaremaal on selline kihvt uus liikumisvõimalus. Pickleballi positiivne külg on kindlasti see, et juba esimese trenniga saab algaja mängu nii palju selgeks, et kohe väljakule minna ja proovima hakata.

Kui kätte jõudis mai, kippus „jänes“ kaklema. Tegelikult katsetasin ägedat kickboksi treeningut. Minuga tuli trenni kaasa Saaremaa parim naissportlane Karmen Kiier ja andsime boksikinnastele korralikku valu. Oli ülimalt lahe ja väljakutsuv treening, juhendaja Mario Väin motiveeris meid endast maksimumi andma. Ja kui aasta algul sai pandud eesmärk mõni inimene liikuma inspireerida, siis kickboksi üle on mul kõige suurem heameel. Pärast meie treeningu kajastust vallalehes hakkasid mulle kirjutama kümned naised, et tahaks ka seda trenni proovida. Täna harjutab iganädalaselt Mario juhendamisel ka suur naiste grupp. Ma olen teie üle nii uhke!

Juunis proovisin koos kolleeg Maretiga meie uut „rahvussporti“ ehk discgolfi. See on ala, mida harrastab Eestis tuhandeid inimesi ning mis aktiivselt populaarsust kasvatab. Liikuda looduses, nautida linnulaulu ja veeta aega toredate kaaslastega on suurepärane viis oma tervist parandada ja sporti teha. Väga nautisime neid Mändjala liivaseid künkaid ja kettalende. Maretil otse korvi ja mul põõsasse.

Suur vaimustus lohesurfist

Juulis täitsin teise ammuse unistuse ja läksin surfama. Kõikidest katsetatud spordialadest vaimustusin just juulis kõige enam. Lohesurf oli treener Kaur Filippovi juhendamisel üliäge. Ja see oli ka treening, kuhu juba järgmisel päeval ise uuesti tagasi läksin ja edasi õppisin. Päris selgeks surfamist suvega veel ei saanud, aga järgmisel suvel jätkan kindlasti.

Augustis võtsin aga ette spordiala, mida pelgasin kõige enam – motokrossi. Kuna mootorratta seljas ei ole ma elus kunagi varem istunud, oli eneseületus korralik. Ida-Saare Motoklubi juht Raul aga õpetas ja juhendas mind rahulikult ning meil tegelikult oli väga vahva õhtupoolik Tumala krossirajal. Eriti tore oli see, et konkurentide nappuse tõttu sain treeningu lõppedes ka pjedestaali kõrgemale astmele ronida ning „võidukarika“ pea kohale tõsta.

Septembris sain taas tegeleda oma suure armastuse – rahvatantsuga. Mind ootas Nooruse kooli Sõleseppade tantsurühma treening imelise Inge Jalaka juhendamisel.  Rühma moodustavad suures osas Kuressaare erinevate koolide õpetajad ja nende kaaslased. Oli suur au selliste tarkade ja ägedate õpetajate seltsis jalga keerutada.

Tänu jalavigastusele puuetega inimeste spordipäevale

Oktoober saabus aga ootamatu jalavigastusega ning sporti teha tundus sel kuul võimatu. Tegelikult ei ole võimatuid olukordi olemas ja saatuse tahtel sain osaleda hoopis Saaremaa puuetega inimeste spordipäeval. Hüppasime üheskoos kaugust, võistluspäeva kavas olid veel kuulitõuge, 30 m jooks, topispalli vise, osavusmäng „Olümpiatäring“ ja boccia. Oli inspireeriv ja sportliku hasarti täis päev.

Novembrisse ehk viimaseks katsetuseks jätsin oma lapse suure armastuse ehk ratsutamise. Ohtja tallis treener Helina rahulikul juhendamisel sain omale uue sõbra –16-aastase targa ja armsa Albergo – hobuse, kes sõi maiustuste tasku kümne  minutiga tühjaks, sest sai kohe aru, et üks algaja ei suuda tema sarmile kuidagi vastu panna. Ratsutamine oli mõnus teraapiline tegevus imeilusate graatsiliste loomade seltsis.

Katsejänes teeb sporti edasi!

Milliste sõnadega võtta kokku katsejänese aasta? Minu enda jaoks oli ülimalt nauditav ja tore uusi spordialasid proovida, kohtusin paljude uute ägedate treeneritega ning sain veeta aega ka vanade armsate sõprade seltsis. Kuna pea iga artiklit sain alustada sõnadega, et seda spordiala ei ole ma kunagi varem proovinud, siis lihtne ja mugav projekt see kindlasti ei olnud. Samas, kui ma selle aasta jooksul kedagi inspireerisin ja kui kedagi teist armsatest lugejatest tänu katsejänese rollile liikuma innustasin, on see ettevõtmine end tuhatkordselt ära tasunud.

Aitäh kõigile, kes mulle aasta jooksul kaasa elasid ning kinnitan, et „jänes“ teeb sporti edasi. Tehke teie ka!

_{Fotod: Valmar Voolaid}