02.04.2025
Eesti Paralümpiakomitee arendus- ja koolitusjuht Kaia Kollo arutleb intervjuus erivajaduste märkamise ja normaliseerimise ning kõikidele võrdsete võimaluste loomise üle.
Miks me räägime erivajadusest ja mis see erivajadus üldse on?
Sellel, miks me erivajadusest räägime, on mitu põhjust. Üks on see, et märkame erivajadusega inimesi enda ümber. Teine on see, et me soovime, et kõik inimesed meie ümber oleksid koheldud võrdselt ja siin jääb erivajadusega inimene meile oma vajadusega taas silma.
Tegelikult on meil igaühel mõni erivajadus – mõnel on prillid, mõni on suurema kehakaaluga, mõni on pikem ja talle jääb uks madalaks, mõni lühem, ta ei ulata poe riiulilt asja võtma, kellelgi on pealagi kiilas ja tal on seetõttu talvel külm ning vajab igal juhul mütsi, samas kui juustega inimene seda võib-olla ilmtingimata ei vaja. Mis on siis see normaalsus ja mis hetkest muutub normaalsus erivajaduseks? Oleks ideaalne, kui kõik saaksid teha sporti, käia kultuurisündmustel ning saada osa elu sotsiaalsest poolest. Kuid elu pole ideaalne. Me ei saa muuta pimedat nägijaks ja me ei pane ratastoolikasutajat kaugust hüppama. Erivajadus ei pea tulenema puudest. Mõneti on ka lapsevankriga liikumine või rulaatori kasutamine erivajadus. Sama hästi me võime rääkida ka tippsportlasest kui erivajadusega inimesest, sest tal ongi tavainimesest erinevad vajadused. Ka tipp-pianist või baleriin võib olla erivajadusega. Mulle tundub, et me võtame sõna “erivajadus” kuidagi halva maiguga. See ei peaks nii olema. Me võiksime püüda erivajadust normaliseerida ja luua kõikidele võrdsed võimalused. Me ei saa muuta tervet maailma ligipääsetavaks aga me saame muuta ennast tolerantsemaks. Seega – me ei peaks mõtlema erisuste tegemisele, vaid võiks mõelda pigem võimaluste loomisest kõikidele.
Kas teil on võimaluste loomise kohta tuua head näidet?
Jah, kui ma tõin eelpool välja kaugushüppe, siis võib-olla füüsilise puudega ja ratastooliga liikuv inimene ei saa osaleda võistlustel sportlasena, aga ta saab osaleda abilisena, olla näiteks kohtunik või kohtuniku abiline. Me elame arenenud ühiskonnas ja me ei tohiks inimesi, eriti veel koostegemise ja liikumisharrastuse valdkonnas, lahterdada.
Kuidas teile tundub, kas liikumissündmuste korraldajad teevad oma sündmusi erivajadustega inimesi silmas pidades ja neid kaasa kutsudes?
Mulle tundub, et see läheb järjest paremaks. Kuigi siin võiks vaadata ka igat sündmust erladi. Kui me võtame laiemalt näiteks koolis liikumisõpetuses osalemise, siis pole vast probleemi osaleda võimaluste piires näiteks ka ratastooliga lapsel. Kui on tegemist mingi võistkonnaala harrastamisega, siis peaks vaatama konteksti. Ehk siis ratastooli korvpalluril on üsna keeruline minna tavaklubisse korvpallitrenni seisjatega mängima. Küll aga on võimalik seisjal ja istujal koos harrastada reketialasid. Rahvaspordisündmuste puhul näen küll, et osalemist on järjest rohkem igas mõttes – nii sportlasena rajal, aga ka korraldustiimis kaasa lööjana. Selline vabatahtlikuna kaasamine ja erivajadusega inimese väärtustamine on ääretult oluline.
Sündmuste puhul on oluline, et erivajadusega inimene pääseks üldse ligi – alates kodust välja pääsemisest, parkimisest, lõpetades hoonesse pääsemisega ja majas ringi liikumisega. Kui ukseava on 90 cm asemel 60, siis ratastooliga inimesel pole sinna majja asja. Tavainimene näiteks ei märkagi sellist nüanssi. Erivajaduste üleseks näiteks on invatualettide olemasolu sündmusel. Tore on näha, et üha enam on sündmustel tavatualettide kõrval ka invatualett. Jah, sageli on ainult invatualeti kohaletoomisest vähe. Lisaks on vaja läbi mõelda kogu teekond. Sellised väikesed nüansid saavad erivajadustega inimeste osalemisel enamasti määravaks.
Nende väikeste, kuid järjekindlate märkidega, nagu näiteks invatualetid, anname me kogu ühiskonnale signaali, et see on normaalsus, mitte erisus.
Ürituste korraldamise juures on väga oluline mitte peljata välja tuua ka info selle kohta, kui näiteks sündmusel pole invatualetti või on, aga sinna pääseb näiteks maja tagant. Ka võiks olla lisatud sündmuse juurde infotelefon, millelt saab küsida infot ligipääsetavuse kohta. See näitab samuti, et korraldaja on selle peale mõelnud, mis on alati väga positiivne.
Kas teil on välja tuua häid kaasamise näiteid?
Lauatennise Liit näiteks kutsub erivajadusega inimesi osalema lauakohtunike koolitusel. Eesti Tenniseliit korraldab Eesti Meistrivõistlusi, kus on kavas võistlused ka ratastoolitennises.
Kas teil on tuua välja häid praktikaid võõrsilt?
Tänavu Pariisi paralümpiamängudel käies said pimedad tehniliste lahenduste kaudu osa näiteks pallimängudest. See oli innovaatline lahendus, millist mina polnud varem näinud. Kanada koondis oli mõelnud riietuse peale just erivajadusega inimeste kasutajamugavuse aspektist. Neil ei olnud tekaspükstel nööpe, mida on endalgi teinekord väga ebamugav kinni saada. Nööpide asemel olid aasad ja magnetkinnitused ning pükstel olid spetsiaalsed taskud, kuhu sai mugavalt panna oma joogipudeli. Need riietuse näited on lahendused, mis ei võta palju ressurssi, on lihtsad, kuid mille peale ei oska ise tulla. Tasub lahtiste silmadega maailmas ringi käia.
Et pakkuda erivajadusega inimesele kõige mugavamat lahendust, tuleks teda kaasata eksperdina spordisündmuste korraldamisse. Mis te arvate, kas seda tehakse Eestis?
Suuremad spordisündmuste korraldajad juba aeg-ajalt teevad seda. Väga suureks abiks on erivajadusega inimesega kogu tema jaoks olulise või vajaliku teekonna läbimine, et märgata olulisi nüansse. See annab võimaluse kohandada liikumisteekond sobilikuks. Me oleme mõnel puhul ka iseennast külla kutsunud. Käisime näiteks kogu Kääriku spordikeskuse läbi sooviga näha seda just erivajadusega inimese silme läbi. Me ei saa Kääriku mägesid siledamaks lükata, aga saame teha hoonetes mugavamaks kohandamise ettepanekuid. Koridorides võib olla imehea kaldtee, aga suurepärase lisa annaks, kui seina küljes oleks käsipuu või näiteks toas olevas duširuumis klaasseina asemel kardin. See ei ole küll suur investeering, kuid mõne erivajadusega inimese olemise seal muudaks see palju-palju lihtsamaks. Selliste tähelepanekute arvestamine on oluline näiteks uute hoonete planeerimise juures, sest pole midagi õnnetumat kui ilus hoone, kuhu erivajdusega inimene sisse ei pääse. Samas ei peaks me mõtlema ka ainult ratastooliga liikuvate inimeste peale. Laiast kaldteest on igaühel mugavam oma kohvri ja mahuka spordikotiga üles minna, kui treppi kasutada. Siit me jõuamegi meie jutu algusesse. Me ei peaks mõtlema ainult erivajadusega inimeste peale, vaid pigem kõikidele võimaluste loomisele.
Kuidas erivajadusega inimesed liikuma saada? Kuidas neile liikumise olulisuse kohta infot jagada?
See aeg, kus puudega inimesed koonduvad ainult oma erivajaduse tõttu, on läbi saamas. Veebis oleme me kõik võrdsed ja koondume pigem oma huvide järgi. Samamoodi nagu kõikidele teistele, jagame ka erivajadustega inimestele infot liikumise olulisuse ja võimaluste kohta. Läbi üldise teadlikkuse tõstmise ühiskonnas loodame jõuda ka erivajadustega inimesteni. Möönan, meil on minna veel pikk tee ning päris kõiki ei õnnestu meil mitte kunagi kaasata. See ei kehti tõenäoliselt ainult erivajadustega inimeste puhul.
Kellega soovitate erivajadustega inimeste kaasamisel kohalike omavalitsuste tasandil koostööd teha?
Igas kohalikus omavalitsuses on olemas sotsiaaltöötaja, kellel on olemas info piirkonna erivajadustega inimeste kohta. Mina innustangi just sotsiaaltöötajate aga ka perearstide ja füsioterapeutidega koostööd tegema, et sihtgruppi kaasata või mõelda, milliseid sportimisvõimalusi just neile luua. Sest see, mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele. Ma näen teinekord ka erivajadustega inimeste puhul, et nad ei tule mingite asjade peale või nad ei oska näha ennast mingi spordiala või liikumisharrastuse sees. Aga siis võtame üheskoos alade loetelu ette ja midagi ikka sealt leiame, mis kõnetab ja mida proovida tahaks. Puuetega inimeste spordimaailm on täpselt samasugune nagu tavainimeste oma. Los Angelese olümpiamängudele on meilt inimene minemas siis, kui tippsporti toetame, kasvulava tekitame või noortele üha rohkem võimalusi anname. Sama on paralümpiamängudega. Seega on puudega inimeste liikumise ja spordimaailm täpselt samasugune nagu puudeta inimestel. Kui sul pole kätt, siis sa kätekõverdusi ei tee. Mõtled lihtsalt alternatiivile. Vigastuse puhul on täpselt samamoodi – kui jalg on lahases, siis kükke teha ei saa, pead mõtlema välja teise harjutuse.
