Aave Hannus: Liikumisvaegus on suur probleem, mida liikumissund ei lahenda

Sünged arvud laste istuva eluviisi kohta panevad küsima, mida ette võtta ja miks probleemid vaatamata teadlikkuse kasvule süvenevad. Äkki peaks sundima lapsi rohkem liikuma? Äkki pöörduma tagasi vanamoodsate kehalise kasvatuse normide ja võistluste juurde? Siis ju ometi olid lapsed vormis ja sporti tehti rõõmuga!

Vähene liikumisaktiivsus ja istuv eluviis on nn nurjatu ehk mitmete põhjustega probleem, kus probleemi tagajärjed muutuvad omakorda selle põhjusteks ning iga vale sekkumine aina süvendab probleemi. Seega, enne kui proovida sirgjooneliste «vanasti ju töötas»-lahendustega lapsi liikuma panna, tuleb tunnistada, et tänapäeva lapsed ei ela nendes oludes, kus varasema aja lahendused sobisid.

Tervisekäitumine on kõikide ühiskonna poliitikate tulem ning ühe aine õppekava ja hindamismeetodite muutmisest ei tasu loota lõplikku lahendust vähesele liikumisele. Liikumispsühholoogia vaatest juhiksin tähelepanu asjaoludele, mille ignoreerimisega me endale ise jalga tulistame.

Liikumine on paljudele piin

Aastakümneid usuti, et kõigile meeldib liikuda, sest liikumine teeb enesetunde heaks. Kuidas aga seletada, et vähene liikumine, olles tähtsuselt neljas surma põhjustaja, kuulutati pandeemiaks juba 2012. aastal?

Meie otsuseid mõjutavad suurel määral tunded – teeme meelsasti seda, mis annab hea tunde, ja püüame vältida seda, mis tekitab ebameeldivust. Kui on valida liftiga sõitmise ja trepist mineku vahel, kiputakse pigem lifti astuma. Enamik inimesi, seistes valiku ees, kas aktiivne või istuv tegevus, valib viimase.

Usun, et suur samm, mida saame teha istuva eluviisi hädade leevendamiseks, on tunnistada, et paljude jaoks on liikumine midagi, mida kogetakse ebamugavuse, valu, väsimuse ja igavusena. Kui seda justkui sündsusetut asjaolu teadvustada, saame hakata looma ka liikumistunde ja liikumisvõimalusi, mis raskusi arvesse võtavad ja aitavad nii lastel kui ka täiskasvanutel neist mööda manööverdada.

Vähese kehalise aktiivsuse puhul ei ole probleem selles, et lapsed põhimõtteliselt ei tahaks liikuda. Otsused, mille tulemusena inimesed piisavalt ei liigu, ei ole seletatavad üksnes tahte või laiskusega. Seetõttu ei ole alust ka loota, et üleskutsete, sunni või piitsade-präänikutega oleks võimalik lapsi «liikuma panna». Kuna vähese liikumise põhjused on sügavamal kui tahe, siis peavad ka lahendused võtma arvesse neid tegureid, mis inimesi liikumist vältima sunnivad.

Suurem pingutus on ebameeldiv

Üks konks on selles, et ehkki paljud inimesed tunnevad ennast veidi aega peale kehalist tegevust hästi, tunneb suur osa inimesi ennast kehalise pingutuse ajal ja vahetult peale seda halvasti. Pingutus põhjustab koheseid kehalisi reaktsioone, mida peetaksegi vähese liikumise võtmeteguriks. Hea enesetunne peale liikumist ei ennusta edasist kehalist aktiivsust, tähtis on just see, kui meeldiv on tunne liikumise ajal ja kui meeldivana me liikumistegevusi mäletame.
Kerge liikumine on enamiku jaoks meeldiv, ent pingutuse suurenedes läheb lugu keerulisemaks. Pingutusega kaasnevad kehalised protsessid sõltuvad konkreetse inimese kehalisest töövõimest. Väiksema kehalise töövõimega lapsel käivitab juba kerge pingutus, näiteks tempokam kõnd, olulised füsioloogilised muutused, hea töövõimega liikumisõpetajal või treeneril on samaväärsete muutuste käivitamiseks vaja märksa tugevamat pingutust, näiteks jooksu.

Need muutused on tuntavad ja mõjutavad enesetunde meeldivust. Kui pingutus on väga tugev, siis hingeldame kõvasti, pulss on väga kiire ja lihastes tekib põletav valu, ka analüüsivõime ei ole väga paindlik. Selline seisund on ebameeldiv kõikidele, tippsportlastele jaoks on sellega toimetulek osa vaimsest sooritusest.

Mõõduka kuni tugeva intensiivsusega tegevuste – kiire kõnni, ujumise, rattasõidu – ajal on enesetunde muutus paremini talutav ning suudame ennast paremini analüüsida. Kui arvame, et ebamugavustunne on just see õige ja hea, mida tahakski pingutades tunda, siis kogeme enesetunnet meeldivamana. Kui aga anname tehtavale negatiivse hinnangu, näiteks et ei jaksa või olen kohmakas, kogeme ka pingutust ebameeldivana.

Seega, kehvema töövõimega inimesed tajuvad muutusi väiksema pingutuse juures ja tunnevad ennast seejuures üsna kehvasti. Olgu öeldud, et mõõdukas kuni tugev on just see intensiivsus, mida lapsed iga päev vähemalt tunni peaksid saama. Lapsed, kelle kehaline töövõime on väike, tunnevad ennast sellise pingutuse juures halvasti.

Eelnevat ei tohi segamini ajada liikumise soodsa mõjuga üldisele meeleolule – need, kes rohkem liiguvad, on parema meeleolu ja vaimse tervisega, ent see on teine jutt.

Tundub, et väikesed lapsed liiguvad hirmus palju, aga tegelikult nad liiguvad n-ö puhangutena. Kümne aasta tagune uuring näitas, et 2-11-aastastest Eesti lastest vaid 12 protsenti tüdrukuid ja 27 protsenti poisse liigub piisavalt. Värskes uuringus leidsime, et 4-5-aastased veedavad 70 protsenti ärkvelolekuajast istudes.

Seega, lapsed satuvad istuva eluviisi ja viletsa kehalise töövõime lõksu juba ammu enne, kui nad oma eluviisi ise juhtima hakkavad! Vanemad ei märka probleemi ilmselt seetõttu, et oma last kõrvalt jälgides tundub neile, et laps liigub kolm korda rohkem, kui ta tegelikult liigub.

Algust tuleb teha mudilaseeas

Et liikumisest rõõmu tunda, peab laps selgeks õppima jooksmise, hüppamise, ujumise, suusatamise, püüdmise, viskamise, reketi ja jalaga palli tabamise jne – põhilised liikumisoskused. Et lugemisest rõõmu tunda, on vaja õppida tähti; et liikumisest rõõmu tunda, on vaja õppida ja harjutada liikumisoskusi.

Laste liikumine on ennekõike aktiivne mäng ja mängida on tore osavatel. Kuna need oskused arenevad (või jäävad arenemata) just eelkoolieas, siis koos kehalise töövõime kasinusega saab sealt alguse vastumeelsus liikumise suhtes ning lapsed satuvad omamoodi nõiaringi. Seda mõistes saame aru, et sundimine lapsi ei aita.

Täiskasvanutena vastutame selle eest, et lapsed saaksid õigeaegse stardi aktiivse eluviisi juurde. Olgu öeldud, et liikumistunnist ei piisa, et piisavalt liikuda. Eesti kehalise kasvatuse tunnis liiguvad aktiivsemad lapsed 31 protsenti ja väheaktiivsed 27 protsenti mõõduka kuni tugeva intensiivsusega. See teeb heal juhul veerandi päevasest soovitatavast liikumisest!

Lootus, et hindenormide tagasitoomine või omavaheline võistlemine liikumisharjumusi kujundaks, on asjatu. Võistlemise mõju on psühholoogias üks uuritumaid küsimusi üldse ja selle mõju kohta teatakse palju. Võistlemisel on mitmeid nurjatud riukaid, mille tõttu võistlus sobib teatud olukordadesse, aga oskuste õppimisse ja elukestva huvi kujundamisse mitte.

Võistlus aitab ennast mobiliseerida suhteliselt lihtsate füüsiliste ülesannete puhul ja sedagi vaid senikaua, kui on lootust edukas olla. Samas oskuste õppimist, mis on pikaajaline ja keerukas ettevõtmine, omavaheline võistlemine hoopis takistab.

Esiteks tuleb arvestada, et inimeste võistluslikkus on erinev – seda peetakse iseloomujooneks ning vähevõistluslikele inimestele võistlemine pinget ei paku. Kui spordisüsteemis tunnevad ennast mugavalt võistluslikud inimesed, siis ei pea paika eeldus, et võistlemine tundub ka kõigile ülejäänutele sama haarav.

Teiseks, niipea kui meil tekib tulemuse ootus – mida tegema peab, näiteks kui kaugele palli viskama või mitmest kaaslasest parem olema -, kaalume kohe õnnestumise tõenäosust. Kui tegu on hindenormiga, mille puhul laps ei usu, et ta hakkama saab, siis üritab ta sellisesse olukorda sattumist – liikumistundi minekut, ülesande kallale asumist – vältida.

Arvestades, et enamik lapsi ei liigu piisavalt ning nende kehaline töövõime ja liikumisoskused on seetõttu tagasihoidlikud, ei aita neid lapsi ebarealistlikuna näivate normide toomine liikumisõpetusse. Nagu öeldud, nurjatud probleemid on nõiaring, kus valed sekkumismeetmed hoopis süvendavad probleemi.

Ka võistlemisele ei tasu lahenduslootusi rajada. Kui olukord nõuab teistest parem olemist, kipume allajäämise vältimiseks tegema seda, mida me juba oskame, sellel tasemel, mis meil juba on – läheme n-ö kindla peale välja. Kui seda aga peaks tegema igas liikumistunnis, siis sellistes tundides ei õpita ega arendata oskusi, vaid realiseeritakse olemasolevat taset. Õppimiseks oleks vaja võistlusvabu lisatunde, nagu sportlastel on võistlusvabad treeningud!

Võistlemine raskendab õppimist

Klassikaline võistlusolukord kipub ka sooritust õõnestama. Kuigi võib tunduda, et sportlased võistlusel ületavad ennast, kehtib see hästi omandatud oskuste puhul tippspordis. Noorsportlaste!, kelle oskused on pidevas arengus ja seetõttu ebastabiilsed, juhtub tavaliselt vastupidine: võistlussooritus on kehvem kui treeningul. Eneseületus võistlustel on noortespordis pigem juhuslik.

Nii ei maksa oodata, et tagasihoidlike oskustega lapsed loodaksid kogeda edu ning pingutaksid huvi ja pühendumisega klassitäie kaaslastega võisteldes (kelle seas, muide, on ka osavaid, sportlikke ja võistluslikke). Kui siinsed argumendid tunduvad nõrgad, siis võiks kodus ühe lihtsa ja meeldiva ülesandega katset teha. Korraldage oma peres kiiruse peale jäätise söömise võistlus iga päev järgmise kaheteistkümne aasta jooksul (nii kaua kestab kohustuslik liikumisõpetus). Jälgige, kellel ja kui kaua jäätisearmastus püsib!

Kuidas pääseda nõiaringist

Nõiaringi vältimisele tuleb mõelda varakult – õpetada liikumisoskusi ja anda palju enam liikumisvõimalusi ammu enne kooli jõudmist. Neile, kes juba on väheste oskuste, vähese liikumise ja eelnevast võrsunud vastumeelsuse ringis, püüab liikumispsühholoogia disainida liikumist selliseks, et enesetunne liikumise ajal paraneks. Hästi töötav lahendus on tegelikult pingutuse pidev kohandamine vastavalt enesetundele, mis liikumistunnis tähendaks, et õpilane saab palju liikuda talle jõukohastes ülesannetes.

Nii on lootust, et kaasnevad meeldivad tundmused hoiavad pingutuse püsivust ning ajapikku, kehalise töövõime paranedes on laps võimeline pingutust suurendama ja tundma ennast hästi suurema koormuse juures. Pere ülesandeks jääb korraldada ülejäänud eluviis nii, et ka väljaspool kooli oleks piisavalt jõukohase pingutamise võimalusi.

_{Artikkel ilmus 17.03.2023 Postimehes}