02.04.2025
Kristel Peel
Liikumisaasta vabatahtlik katsejänes
Muul ajal Saaremaa Vallavalitsuse kultuuri- ja spordiosakonna juhataja
Augustikuus otsustasin liikumisaasta katsejänesena teha tutvust tehnikaspordiga. Selleks võtsin ühendust Ida-Saare Motoklubi juhi Raul Koppeliga ning leppisime kokku, et kohtume ilusal augustiõhtul Orissaare lähedal asuval Tumala krossirajal.
Uusi spordialasid katsetades olen alati olnud ootusärevuses, sest kuigi ujuma minnes ei osanud ma kroolida, siis „konna“ ju ometi oskasin, ning kui kickboxima minnes ei osanud ma poksida, siis kahel jalal seista ja hüpata ometi oskasin. Aga on aus öelda, et mootorratta seljas ei ole ma elus mitte kunagi istunud, rääkimata selle juhtimisest, ning seekord Orissaare poole sõites oli mul seekord tõesti hirm. Kas saan hakkama? Kas saan üldse mootorrattaga kohalt ära ja liikuma?
Kohale jõudes ootas mind ilus päiksepaiste, kaks naerusuist meest ja väga suur mootorratas – KTM 350cc. Orissaare Spordihoone juht Härmo Lambut oli samuti seda „nalja“ vaatama tulnud, kuidas ma elus esimest korda krossi plaanisin sõitma hakata.
Kaitseriietus selga pandud, tegi treener Raul mind uue võimsa sõbraga tuttavaks: krossimootorratas, mille parema käe all on gaas, vasakul on sidur, parema jala all pidur ja vasaku jala all käigud. Ja nii ma seal muudkui kordasin ja meelde jätta üritasin: paremal on gaas, vasakul on sidur jne… Mehed muudkui itsitasid. Korraks muutusid nad ka veidi tõsisemaks, kui ütlesin, et lisaks sellele, et ma mootorrattaga ei oska sõita, ei oska ma ka manuaalkäigukastiga autoga sõita ning käikude vahetus üleüldse mulle liiga keeruline tundub. Treener Raul rääkis ära ka suurima ohu ning põhilise vea, mida algajad teevad: kui käed lähevad sirgeks ja tõmbavad gaasi põhja, siis enam ratast ei kontrolli ja võib juhtuda õnnetus.
Lubasin, et käsi sirgu ei aja, ja oligi aeg ratta selga istuda, sidur õrnalt lahti lasta ja gaasi anda. Ning sõitma ma tõepoolest hakkasingi. Alguses vägagi kohmakalt, gaasi andes korra äkiliselt ja siis jälle vaikselt töristades. Aga mida ring edasi, seda julgemaks ma muutusin, seda suuremaks läks kiirus ja laiemaks naeratus kiivri all. Ja siis see juhtuski…
Käed läksid sirgeks, kiirus otsekohe väga suureks, mõistus lülitus otsekohe välja ja puud-põõsad hakkasid hirmuäratava kiirusega lähenema. Kisa kostus seekord Orissaare poeni. Ühel hetkel panin ma silmad kinni, lasin rattast lahti ja viskasin pikali. Jäin siiski õnneks terveks ning kui olin end püsti ajanud, siis ütlesid mehed, et olin vahepeal lausa tagaratta peal sõitnud. See võttis korraks jala värisema ning tekitas suure aukartuse ja ettevaatlikkuse edaspidiseks. Raul arvas, et pean siiski kohe uuele tiirule minema, et hirm sisse ei jääks ja parema tunnetuse ikkagi kätte saaksin. Edasi juba suundusingi treeningrajalt päris krossirajale ja ukerdasin seal isegi üle väiksemate hüpete, rattad küll seekord maapinnast ei tõusnud. Raul juhendas, õpetas ja julgustas väga hästi.
Motokrossi julgen kindlasti treeninguna soovitada, kui tehnikasport huvitab ja kiirused ei hirmuta. Ida-Saaremaa Motoklubi tegutseb juba mitmendat aastat väga edukalt ja liikmeid on üle Saaremaa. Kindlasti tasub huvi korral Rauliga ühendust võtta, sest ta ütles, et kaks põhilist müüti, mis motokrossi kohta on, et see on ülimalt kallis ja väga ohtlik, alguses ikkagi ei kehti. Mida professionaalsemaks muutub sport, seda kallimaks – nagu iga teinegi võistlus- ja profisport. Igal juhul on tegemist väikeste (ja suurte) poiste unistuste trenniga. Ning kindlasti on see sobilik ka seikluslikuma hingega tüdrukutele ja naistele.
P. S. Kuna Härmo ja Raul ühtegi teist motokrossi sõitvat naist Saaremaal ei tea, siis sain ma trenni lõpus ka pjedestaalile ronida ja esimese koha karika peakohale tõsta. Aitäh teile, poisid, nii ägeda vastuvõtu eest!
